Läbi poolkõrbete ja inimtühjade väljade Adelaide`i poole!

Kõik algas 31.01, lahkusime Pembertonist ja ühtlasi Suurte Puude Regioonist. Võtsime kursi otse põhja Albany suunas. Tiira- taara ja olimegi õhtuks kohal. Albany on Rakvere- suurune linn Otse ookeani kaldal ja meenutab oma mägiste kallastega natuke Norra linnu. Kuna meie reis alles algas, ostsime sealt toitu, bensiinikanistri, “kängurudeeemalepeletajad”, mootoriõli, tellitava mutrivõtme jne.
Leidsime ookeanikaldal endale ka karavanipargi. Kuna me reisime neljakesi siis leppisime kokku, et magame kordamööda bussis. Esimese öö olime meie Mirjamiga bussis ja Jaanus, Kati magasid telgis. Saime bussimüüja käest ka täispuhutavad madratsid, meie oma osutus katkiseks ja pärast teist ööd pole me viitsinud enam naabreid öösel oma pumpamistega segada. Albany rand oli tormide ja lainete eest neemedega kaitstud ja suured ookeanilaevad tulid päikseloojangu ajal sinna varju. Pesemistingimused olid väga head ja ruumi oli palju käes. Hommikustart tuli 10 ja selleks ajaks oli plats puhas, asjad koristatud ja kõhud täis. Niimoodi läks 8 päeva. Albanyst jõudsime Esperancy`i. Seal olid väga ilusad paradiisirannad ja mäed. Mäed koosnesid enamalt ühest suurest kivist. Mõnest kohast oli kivi murdunud ja sealt avanes vaade ookeanile. Mäe otsas oli tuul väga tugev, sellest hoolimata kõrvetas päike kogu aeg. Mõnikord on kängurudega siin suured liiklusavariid ja 20.00 – 8.00 soovitatakse sõita vaikselt. Kängurud midagi ei karda ja hüppavad vabalt tee peale. Mirjam pidi väga vaikselt sõitma sel õhtul Esperancy`s kui kängurud meid telkimiskohta saatsid. Cape Le Grand oli selle rahvuspargi nimi, kus kõik need kenad kohad olid.

Edasi jõudsime Norseman` i sealne shelli tankla meenutas juba kohta, kus väga tihti inimesed ei satu, suht maailma serva peal. Panime paagi täis ja kütsime edasi. Siit alates tuli u 1800 km tühja maad. Ainukesed asustatud punktid olid teeäärsed tanklad, milles olid ka karavanpargid. Sinna läksime alati ööbima. Sellel teekonnal eriti loodusimesid ei kohanud. Väga suur kuumus ja vastusõitvad autod.

Eucla oli WA ja SA piiripunktiks. Seal oli linn asunud kunagi ookeani ääres aga liivatüünidest tulnud liiv mattis selle enda alla. Paar varet oli veel näha. Uus asula ehitati pankranniku peale. Pankrannikut nimetavad nad Nullarbor Plain`iks ja see on ka väga pikk. See paistab kaua aega autoaknast. Euclas pidime kõik värsked köögiviljad minema viskama, siin kardetakse putukatest tulevaid haigusi, mida viljad edasi kannavad. Nii ongi igal maakonnal omad õigused mitte midagi sisse lasta.

Ceduna oli esimene ööbimispaik SA- s. Meenutas palju Horvaatiat, karavanipark oli mändide all. Cedunast sõitsime Port Lincolni. Seal oli meil unistuseks minna haikalade tutvuma. Inimene pannakse metallpuuri ja lastakse ookeani põhja ja siis ootad kuni haikalad tulevad sind ründama. Vee all saad pildistada ja lähemalt uurida. Kahjuks või õnneks polnud keegi viimasel ajal haisid näinud ja selle eest pidi maksma 500 dollarit. Otsustasime raha säästa. Port Lincolnist edasi sõites tulid kõige suuremad kuumarekordid. 47c ja õhukonditsioneerita bussis ma ei tea kui palju.

Port Augusta kaudu jõudsime Adelaide lähedastesse viinamarjaistandustesse. Hakkasime sealt töö järele pärima ja igalt poolt teatati, et kuumus on saaki hävitanud ja farmerid on ootaval seisukohal. Siis jõudsime Adelaide ja leidsime backpackersi motelli. Saime koos neljasesse tuppa. Veetsime seal nädala 07.02 – 15.02. Puhkasime sellest reisust ja jõime ka sekka odavat Austraalia veini. Teisel laupäeval käisime Adelaide`i Eesti Majas teatrietendust vaatamas. Ain Lutsep ja Roman Baskin mängisid väga hästi ja kõik jäid profesionaalsete näitlejatega rahule. Sel üritusel tuli üks vanaaprou meile oma lapselapsest rääkima ja siis selguski, et ta on Tiina Vaiksalu sugulane ja me tunneme samu inimesi. Lahe. Maailm on väike koht.

Selleks ajaks oli meile tööagentuuridest tulnud paar rõõmustavat uudist ja me kihutasime pühapäeval Waikerie`sse ja Kingston On Murray`sse. Viimases saime endale ööbimiskoha ja manager John lubas meile paari päeva pärast tööd.

John on shoti eks- politseinik, kes räägib laheda aksendiga inglise keelt. Ta põristab “r”-i nagu iga õige eestlane ja on väga sõbralik ja abivalmis. Alates 15.02 olemegi siin olnud ja teisipäevast saime ka kõik töö. Tüdrukud töötavad oliivifarmis. Istutavad väikseid oliivipuid pottidesse. See on liinitöö ja potid mullaga tulevad masinast väga kiire tempoga. Mirjam on ainuke, kes suudab sellise kiirusega neisse pottidesse taimi istudada. Mehest ülemus jäi ise jänni kui tüdrukuid mujal vajati. Aegajalt puhastavad nad topse mis seisavad lõpututes virnades. Töö ei paista seal farmis otsa saavatJ. Mina ja Jaanus läksime farmeri juurde, kes pani meid kõrvitsaid korjama. Algusel korjasime kõrvitsad põllult kokku ja siis tuli farmer traktoriga ja loopisime kõrvitsad korvidesse. Mudu oli väga raske töö aga enamus aja töötasime omaette ja siis tegime väga tihti asja viinapuude vahele. Väga head marjad – üli küpsenud ja magusad. Tomatid kasvasid ka üksikutena kõrvitsate vahel, neid oli ka hea süüa, eriti kirsstomateid. Nii magusad!!!
Kõrvitsaid jagus meile ainult kaheks päevaks ja neljapäeval läksime uude kohta. See oli puukändude põletamine ja puusöe kogumine. Hoopis teistlaadi töö. Traktor võttis kopaga august süsi (tekkis kändude põletamisel) lasi masinasse ja teisest august tuli süsi välja, mille meie kottidesse kraapisime. Päeva lõpus olime täis tahmaninad. Siin austraalias tegeletakse ka kõikvõimalike asjadega. 20.02 (täna) läksime Jaanusega poodi ja tegime kõrvalpõike viinamarjadesse. Rabistasime kiiresti koti täis. 21.02 alustame viinamarjade korjamisega.