Aeg läheb siin jube kiiresti. Kogu aeg ainult töö ja töö. Ka nüüd nädalavahetusel pidime avokaadosid korjama. Ega midagi muud eriti ei jõuagi teha. See on päris väsitav, eriti just praegu, kui kolmapäevaks on vaja saada kokku 500 kasti (ühes kastis on umbes 2000 avokaadot). Selle nädala sees töötasime päris suure tempoga ja tegime ka ületunde. Nüüd nädalavahetusel olid poolikud päevad, sest vihma sadas.
Juhtus ka selline lugu, et Madis tuli meie farmi tööle. Eile oli tal esimene päev, mis lõppes suure tormiga. Tegime tööd umbes neli tundi, kui nägime eemalt tulemas tumedaid pilvi. Järsku tõusis ka tuul ja kiskus pimedaks. Teadsime, et siit midagi head ei tule.
Vihma hakkas meeletult kallama ja me saime hetkega läbimärjaks. Ülemus tuli meile järgi ja käratas meid autokasti. Jõudsime tagasi farmi maja juurde katuse alla. Vihma sadas nii kõvasti, et raske oli teistega suhelda. Ülemus ütles, et ta on siin elanud 40 aastat, aga sellist tormi pole ta veel enne näinud. Selleks päevaks oli töö lõppenud ja hakkasime koju liikuma.
Kui tavaliselt sõidame koju 15 minutit, siis see päev venis meie teekond pikemaks. Torm oli nii tugev, et enne peateele jõudmist pidime puuoksi teepealt ära loopima. Tüdrukud ootasid bussis ja poisid viskasid oksi teepealt minema. Oksad olid nii suured, et nende liigutamiseks oli vaja kolme mehe jõudu. Peateel olid takistused veelgi suuremad. Meie ees ootasid kolm autot, milles sõitjad ei vaevunudki neid oksi tõstma. Meie farmi poisid olid justkui päästekomando. Olukord muutus aina keerulisemaks. Järgmise takistuse juures oli tuul nii kõva, et iga hetk võis torm uusi puuharusid teepeale prahmatada. Isegi bussis polnud turvaline, sest igahetk oleks võinud puu ka meid tabada.
Järgmise kurvi juures tuli meile vastu kohalik austraallane, kes soovitas meil teise tee valida, sest teepeale oli langenud umbes 70 cm läbimõõduga Karri puu. Otsustasime kasutada kõrvalteid, mis osutusid sama hulludeks. Tegime peatusi iga poole km tagant, et bussile teed teha. Lõpuks jäi ikkagi teepeale puu, mida ei suutnud isegi kaheksa meest liigutada. Tundsime ennast nagu nõiaringis. Jõudsime ringiga peateele tagasi ning läksime teist kaudu Pembertoni. Hea oli lõpuks koju jõuda.pärast pooleteisetunnist seiklust.
Kodus ootas meid ees pikk ja pime õhtu küünaldega. Elektrit ei olnud ööni. Õnneks on meil soe vesi gaasi pealt ja saime minna sooja dussi alla. Riided ja jalanõud olid läbimärjad ning neid ei saanud ka kuskil kuivatada. Lõpuks leidis Naithan kuskilt puid ja tegi kaminasse tule. Istusime terve õhtu küünalde valgel köögis laua ääres, kitarr mängis ja mehed laulsid.
Sunday, December 21, 2008
Thursday, December 18, 2008
Sekka Vineyard!
17.12.08
Nii, nii. Uued tuuled. Avokaado töö sai esimeseks nädalaks otsa ja kuna farmer tahtis pausi teha, siis saadeti mind uude farmi. Mirjam jätkas oma farmis avokaadode korjamist. Mind saadeti seda puhku viinamarjaistandusse. Põnevus oli sees. Viinamarjaistandusest rääkisid kõik alati head ja see pidi olema avokaadodega võrreldes lihtsam. Esimesed kaks päeva tegime wire lifting`ut. See tähendab, et sa tõstad viinapuid hoidvaid traate kõrgemale konksu külge. Viinapuud kasvavad ja sellega kaasnebki tugede üles poole nihutamine. Lisaks sellele pidime ka sorakil oksad kas pistma traatide vahele või kääridega maha lõikama. Töö oli kerge ja kääridega vehkides tuli täitsa Räpina Aiandustehnikumi õpilase tunne peale. Kujundasin ja mõõtsin silmaga nii, et seda nägu. Igal juhul oli töö palju kergem kui raske kotiga avokaadopuudes. Peremees oli samuti sõbralik viskas kildu ja tegi õhtul kõigile õlled! Peremees Paul oli vanem mees, vast 60-ndates. Teisel päeval tuusasin viinapuude vahel ja oli ka aega neid salusid pildistada. Korraga hüppas minu juurde keegi Justin ja ütles, et tema on hoopis boss ja vanamees ei ole. Lisaks sellele käskis hästi kiiresti traate tõmmata ja mingeid oksi polnud vaja enam lõigata. Selline eriti hakkaja ja kiire mees, läks pärast minu juhendamist teistele näitama kuidas tööd teha. Hiljem saime teada, et Justin on Pauli poeg. Õnneks läks Justin ise minema ja jätkasime normaalse tempoga. Vahepeal sadas vihma ja hirmus külm oli, umbes nagu Eestis septembris.
Järgmised päevad olime sama tööandjaga teises kohas ja tegime tööd millel siin nimeks Vine training. Peen nimi aga töö oli väga lihtne – oksade ja pungade lõikamine. Istikud olid kasvanud meetri kõrguseks ja siis tuli jätta alles ülemised 3- 4 oksa. Nendest arenevad välja viljukandvad oksad. Töö asend oli käpukil maas, kükakil, või pea alaspidi oksi lugemas. Ühesõnaga väga ebamugav ja selgakoormav. Seda tööd ma enam teha ei taha. Järgmine nädal (praegu) avokaadodesse sukeldumine oli nagu õnnistus. Justin osutus tegelikult suureks naljameheks ja lõõpis korralikult ja kõigiga. Mulle ütles, et sa oled kasvu poolest nagu Tarzan aga töötad nagu Jane! Siis esitasime talle oma rahvushümnid. Mina jõudsin laulda esimese salmi ja siis talle aitas. Järgmisena laulis jaapanlane. Kuigi tüdruk laulis kogu südamest, tundus see eriti naljakas ja viisitu hümn. Põhimõtteliselt oli kuulda ainult täishäälikuid ja kuna Justin leidis selle nii kerge olevat, hakkas ta varsti kaasa laulma. Loomulikult laulis ta kõvasti ja valesti aga see oli tõsiselt naljakas. Suur mees karjus peenikese, hingest lõhestava häälega. Tõsiselt energiline mees. Ostis reedel kasti õlut. Jõime ja sõime vorsti, mis sarnaneb Eestis õllesigarile. Jaapani tüdruk kukkus pärast peaga vastu töölauda – öeldakse, et idamaalased ei kannata palju alkot, nüüd nägin seda oma silmaga. Hirmus häbi oli tal ja siis panime pillid kokku ja läksime nädalavahetusele. Kusjuures, Paul juhtis autot pärast õllede joomist nii, et vähe pole. Siin on see tavaline. Politseinike on siin suht vähe.
Nädalavahetus (13- 14.12) oli ka teguderohke. Käisime Windy Harbouris. Väga kena koht ookeani ääres. Sooja oli 34c. Kaljune ja taimestik meenutab natuke Vahemeremaid. Ujusime ja peesitasime, pärast käisime jalutamas. Hiljem liikusime kodu poole ja tee peale jäi Mount Chudalup. Põhimõtteliselt oli see suur kivi jurakas, mis oma olemuselt oligi mägi. Meie rändrähnud jäävad kaugele maha! Sealt avanes ilus vaade ümbruskonnale ja teele, kus autod sõitsid nagu ratastega tikutopsid. Mirjam istub praegu minu juures ja ahhetab : Issand kui ilus koht see oli! Paljud inimesed põlesid nii ära, et esmaspäev ja teisipäev tööle ei läinud.
Nüüd magama, sest homme jälle avokaadodesse.
Nii, nii. Uued tuuled. Avokaado töö sai esimeseks nädalaks otsa ja kuna farmer tahtis pausi teha, siis saadeti mind uude farmi. Mirjam jätkas oma farmis avokaadode korjamist. Mind saadeti seda puhku viinamarjaistandusse. Põnevus oli sees. Viinamarjaistandusest rääkisid kõik alati head ja see pidi olema avokaadodega võrreldes lihtsam. Esimesed kaks päeva tegime wire lifting`ut. See tähendab, et sa tõstad viinapuid hoidvaid traate kõrgemale konksu külge. Viinapuud kasvavad ja sellega kaasnebki tugede üles poole nihutamine. Lisaks sellele pidime ka sorakil oksad kas pistma traatide vahele või kääridega maha lõikama. Töö oli kerge ja kääridega vehkides tuli täitsa Räpina Aiandustehnikumi õpilase tunne peale. Kujundasin ja mõõtsin silmaga nii, et seda nägu. Igal juhul oli töö palju kergem kui raske kotiga avokaadopuudes. Peremees oli samuti sõbralik viskas kildu ja tegi õhtul kõigile õlled! Peremees Paul oli vanem mees, vast 60-ndates. Teisel päeval tuusasin viinapuude vahel ja oli ka aega neid salusid pildistada. Korraga hüppas minu juurde keegi Justin ja ütles, et tema on hoopis boss ja vanamees ei ole. Lisaks sellele käskis hästi kiiresti traate tõmmata ja mingeid oksi polnud vaja enam lõigata. Selline eriti hakkaja ja kiire mees, läks pärast minu juhendamist teistele näitama kuidas tööd teha. Hiljem saime teada, et Justin on Pauli poeg. Õnneks läks Justin ise minema ja jätkasime normaalse tempoga. Vahepeal sadas vihma ja hirmus külm oli, umbes nagu Eestis septembris.
Järgmised päevad olime sama tööandjaga teises kohas ja tegime tööd millel siin nimeks Vine training. Peen nimi aga töö oli väga lihtne – oksade ja pungade lõikamine. Istikud olid kasvanud meetri kõrguseks ja siis tuli jätta alles ülemised 3- 4 oksa. Nendest arenevad välja viljukandvad oksad. Töö asend oli käpukil maas, kükakil, või pea alaspidi oksi lugemas. Ühesõnaga väga ebamugav ja selgakoormav. Seda tööd ma enam teha ei taha. Järgmine nädal (praegu) avokaadodesse sukeldumine oli nagu õnnistus. Justin osutus tegelikult suureks naljameheks ja lõõpis korralikult ja kõigiga. Mulle ütles, et sa oled kasvu poolest nagu Tarzan aga töötad nagu Jane! Siis esitasime talle oma rahvushümnid. Mina jõudsin laulda esimese salmi ja siis talle aitas. Järgmisena laulis jaapanlane. Kuigi tüdruk laulis kogu südamest, tundus see eriti naljakas ja viisitu hümn. Põhimõtteliselt oli kuulda ainult täishäälikuid ja kuna Justin leidis selle nii kerge olevat, hakkas ta varsti kaasa laulma. Loomulikult laulis ta kõvasti ja valesti aga see oli tõsiselt naljakas. Suur mees karjus peenikese, hingest lõhestava häälega. Tõsiselt energiline mees. Ostis reedel kasti õlut. Jõime ja sõime vorsti, mis sarnaneb Eestis õllesigarile. Jaapani tüdruk kukkus pärast peaga vastu töölauda – öeldakse, et idamaalased ei kannata palju alkot, nüüd nägin seda oma silmaga. Hirmus häbi oli tal ja siis panime pillid kokku ja läksime nädalavahetusele. Kusjuures, Paul juhtis autot pärast õllede joomist nii, et vähe pole. Siin on see tavaline. Politseinike on siin suht vähe.
Nädalavahetus (13- 14.12) oli ka teguderohke. Käisime Windy Harbouris. Väga kena koht ookeani ääres. Sooja oli 34c. Kaljune ja taimestik meenutab natuke Vahemeremaid. Ujusime ja peesitasime, pärast käisime jalutamas. Hiljem liikusime kodu poole ja tee peale jäi Mount Chudalup. Põhimõtteliselt oli see suur kivi jurakas, mis oma olemuselt oligi mägi. Meie rändrähnud jäävad kaugele maha! Sealt avanes ilus vaade ümbruskonnale ja teele, kus autod sõitsid nagu ratastega tikutopsid. Mirjam istub praegu minu juures ja ahhetab : Issand kui ilus koht see oli! Paljud inimesed põlesid nii ära, et esmaspäev ja teisipäev tööle ei läinud.
Nüüd magama, sest homme jälle avokaadodesse.
Tuesday, December 9, 2008
Elu Bembertonis
06.11.2008
Kuna on laupäev ja puhkepäev, siis jutustan ajaviiteks meie hosteli elu- olust. Meie maja asetseb tee ääres, aias on troopilised puud ja põõsad. Siin õitseb kogu aeg midagi, kohapeal tundub see juba nii tavaline ja seda ei panegi tähele.
Majas on kolm tuba, neist ühest elama meie Mirjamiga ja teised elavad neljases ja kuueses toas. Lisaks viiele eestlasele ja kuuele prantslasele tuli meile elama ka Naithan, kes on uusmeremaalane. Põhimõtteliselt kui ta tööl ei käi siis ta ainult joob õlut ja suitsetab. Ta on mees, kes on elu hammasrataste vahele jäänud. Ta oskab teha nahast kõiki, oma rahakott on ka ise tehtud. Aga ta buss varastati ära koos tööriistadega ja nüüd ta siin tiksub. Ise ütles, et ta peaks iga päev tööl käima, siis ta ei saaks juua. Ühesõnaga tal on elust suht kama.
Tööpäevad on siin rasked ja hommikul on köök askeldavaid inimesi täis. Teeme endale võileivad ja joogid töö juurde kaasa. Töö juures on aega mõelda maast ja ilmast, sest töö on üksluine ja ajusid ragistama ei pea. Täidad kotti uute avokaadodega ja tühjendad jälle kasti. Nii tunnist tundi. Madusid ja ämblike veel näinud pole. Naithan räägib meile madudest ja ämblikest. Kõige ohtlikum pidi olema Taipan snake (kirjapilt võib vale olla), musta värvi ja võib olla üle 6 meetri pikk ja 20cm paks. Üldiselt kohtab madusid väga harva ja siis tasub neist suure kaarega mööda minna, sest meie ei tea, mis madudega tegemist on. Farmis sõidab traktor meie ees puude vahel ja hirmutab iga mao ära. Inimesed korjavad traktori külgedel olevad puud avokaadodest tühjaks ja liiguvad koos traktoriga edasi. Õnneks on traktoris ka raadio. Enne lõunat on paus, 15 min hingetõmbamisaega, lõuna ajal söön mina tavaliselt võileiba. Mõnedes farmides saab toitu soojendada. Töö on tõesti kurnav ja seda peavad paljud üheks raskemaks tööks üldse. Esimesed kolm päeva ei jaksanud ma midagi õhtul teha. Mirjam tegi mulle massaashi ja ülejäänud aja lihtsalt magasin. Nüüd olen koormusega harjunud ja selg on tugevamaks saanud. Nii ka Mirjamil.
Õhtuti kogunevad kõik tagasi. Meil on 12-ne inimese peale köök, dushiruumi ja piljard jagada. Väljas on terrass ja katusealune.
Inimesed on väga erinevad siin. Eestlased jõuavad esimestena end ära pesta ja hakkavad peagi toitu tegema. Meid on ju õpetatud sööma varakult, et magu jõuaks toidu ära seedida. Prantslastel on aega maa ja ilm. Nad suitsetavad, lobisevad ja vahivad telkut. Hiljem, üheksa ajal, hakkavad nad rasvast toitu endale valmistama. Ise nad naeravad selle üle ja ütlevad, et nende seedekulgla töötabki eriliselt. Üldiselt on prantslased väga sõbralikud ja lahked, isegi purjus peaga. Iirlased seevastu keeravad täiesti ära (õnneks meie majas pole ühtegi). Lisaks lärmile ja ropendamisele oskavad nad totaalselt lapsikud olla: puristavad suuga, teevad ahvi nägusid jne. Kindlasti pole absoluutselt kõik iirlased sellised. Sakslased on normid ja vaoshoitud.
Veel Naithanist ja tema jutustustest. Pühapäeval ta ei joonudki. Käis hoopis poes ja tegi endale vähemalt kaks korda päevas süüa. Krokodillid pidid olema siin eri suuruses. Suuremad võivad süüa väiksemaid ja viimastega on turvaline koos ujuda. Krokodillid elavad siin nii mageveekogudes kui ka ookeanis. Õnneks elavad nad ainult põhja pool, kus on troopiline ja ekvatoriaalne kliima. Nad liiguvad väga vaikselt ja jälgivad oma saaki kannatlikkusega. Õigel momendil teevad nad äkilise sööstu ja ongi lõpp. Üldiselt peab põhjas olema väga ettevaatlik. Igasugune grillimine, ujumine ja surfamine on turvaline ainult selleks ettenähtud kohtades. Ja emale nii palju, et ära muretse selle pärast. Eks meile ole omad elud ka kallid. Tavaliselt satuvadki krokodillide saagiks purjus iirlased, kes jäävad järve äärde magama. Hai oht on siin palju väiksem. Öeldakse, et hai rünnak on sama tõenäoline kui välgu löögiga pihtasaamine. Enamus haid, kes satuvad rannikule, on väiksed, noored haid ja, siis nad suudavad inimest ainult haavata. Kunagi ei tasu minna haavaga vette ujuma. Haid haistavad vere lõhna ja tulevad sulle järele. Ämblikest võib samuti kirjutada terve raamatu. Üks neist on Birdspider. Ta teeb nii suure võrgu, et püüab sinna linnud kinni ja siis läheb ja sööb neid. Üks eestlane ise nägi tuvi selles võrgus!!! Siis on veel tarantli- sarnane ämblik kes on väga suur ja agressiivne. Nad elavad maa all ja õnneks väga väiksel territooriumil. Siiski tuleb hammustuse korral kiirest meditsiinilt abi saada. Alates 1962- st aastast pole läbi ämbliku hammustuse keegi enam surma saanud.
Nagu räägitud, on söök siin kallis. Reedel käisime Manjumupis, 32 km Pembertonist. See on viis korda suurem kui Pembey. Ostsime õunu ja pirne 1dollar/ kilo. Üldiselt saab ka pepsit, colat, saia, kiirnuuudleid, juustu ja sinki sama odavalt kui Eestis. Kogused on siis suuremad. Näiteks laiutabki meil külmkapis 2- kilone singijurakas. Musta leiba pole veel kuskil müügil näinudJ. Täna keetsime kartulit ja porgandit. Praadisime sibulat singiga ning baklashani. Piim on siin hästi hea ja munadega ka alt ei läheJ.
Eestis olin ma avokaadot ainult korra proovinud ja ega see eriti vaimustav polnud. Siin tegin ma lõunaks munasaia ja panin sinna avokaadot ka, päris hea oli. Ok, selleks korraks aitab ka! Tervitusi kõigile, kes blogi loevad ja meie tegemistele kaasa elavad!
Kuna on laupäev ja puhkepäev, siis jutustan ajaviiteks meie hosteli elu- olust. Meie maja asetseb tee ääres, aias on troopilised puud ja põõsad. Siin õitseb kogu aeg midagi, kohapeal tundub see juba nii tavaline ja seda ei panegi tähele.
Majas on kolm tuba, neist ühest elama meie Mirjamiga ja teised elavad neljases ja kuueses toas. Lisaks viiele eestlasele ja kuuele prantslasele tuli meile elama ka Naithan, kes on uusmeremaalane. Põhimõtteliselt kui ta tööl ei käi siis ta ainult joob õlut ja suitsetab. Ta on mees, kes on elu hammasrataste vahele jäänud. Ta oskab teha nahast kõiki, oma rahakott on ka ise tehtud. Aga ta buss varastati ära koos tööriistadega ja nüüd ta siin tiksub. Ise ütles, et ta peaks iga päev tööl käima, siis ta ei saaks juua. Ühesõnaga tal on elust suht kama.
Tööpäevad on siin rasked ja hommikul on köök askeldavaid inimesi täis. Teeme endale võileivad ja joogid töö juurde kaasa. Töö juures on aega mõelda maast ja ilmast, sest töö on üksluine ja ajusid ragistama ei pea. Täidad kotti uute avokaadodega ja tühjendad jälle kasti. Nii tunnist tundi. Madusid ja ämblike veel näinud pole. Naithan räägib meile madudest ja ämblikest. Kõige ohtlikum pidi olema Taipan snake (kirjapilt võib vale olla), musta värvi ja võib olla üle 6 meetri pikk ja 20cm paks. Üldiselt kohtab madusid väga harva ja siis tasub neist suure kaarega mööda minna, sest meie ei tea, mis madudega tegemist on. Farmis sõidab traktor meie ees puude vahel ja hirmutab iga mao ära. Inimesed korjavad traktori külgedel olevad puud avokaadodest tühjaks ja liiguvad koos traktoriga edasi. Õnneks on traktoris ka raadio. Enne lõunat on paus, 15 min hingetõmbamisaega, lõuna ajal söön mina tavaliselt võileiba. Mõnedes farmides saab toitu soojendada. Töö on tõesti kurnav ja seda peavad paljud üheks raskemaks tööks üldse. Esimesed kolm päeva ei jaksanud ma midagi õhtul teha. Mirjam tegi mulle massaashi ja ülejäänud aja lihtsalt magasin. Nüüd olen koormusega harjunud ja selg on tugevamaks saanud. Nii ka Mirjamil.
Õhtuti kogunevad kõik tagasi. Meil on 12-ne inimese peale köök, dushiruumi ja piljard jagada. Väljas on terrass ja katusealune.
Inimesed on väga erinevad siin. Eestlased jõuavad esimestena end ära pesta ja hakkavad peagi toitu tegema. Meid on ju õpetatud sööma varakult, et magu jõuaks toidu ära seedida. Prantslastel on aega maa ja ilm. Nad suitsetavad, lobisevad ja vahivad telkut. Hiljem, üheksa ajal, hakkavad nad rasvast toitu endale valmistama. Ise nad naeravad selle üle ja ütlevad, et nende seedekulgla töötabki eriliselt. Üldiselt on prantslased väga sõbralikud ja lahked, isegi purjus peaga. Iirlased seevastu keeravad täiesti ära (õnneks meie majas pole ühtegi). Lisaks lärmile ja ropendamisele oskavad nad totaalselt lapsikud olla: puristavad suuga, teevad ahvi nägusid jne. Kindlasti pole absoluutselt kõik iirlased sellised. Sakslased on normid ja vaoshoitud.
Veel Naithanist ja tema jutustustest. Pühapäeval ta ei joonudki. Käis hoopis poes ja tegi endale vähemalt kaks korda päevas süüa. Krokodillid pidid olema siin eri suuruses. Suuremad võivad süüa väiksemaid ja viimastega on turvaline koos ujuda. Krokodillid elavad siin nii mageveekogudes kui ka ookeanis. Õnneks elavad nad ainult põhja pool, kus on troopiline ja ekvatoriaalne kliima. Nad liiguvad väga vaikselt ja jälgivad oma saaki kannatlikkusega. Õigel momendil teevad nad äkilise sööstu ja ongi lõpp. Üldiselt peab põhjas olema väga ettevaatlik. Igasugune grillimine, ujumine ja surfamine on turvaline ainult selleks ettenähtud kohtades. Ja emale nii palju, et ära muretse selle pärast. Eks meile ole omad elud ka kallid. Tavaliselt satuvadki krokodillide saagiks purjus iirlased, kes jäävad järve äärde magama. Hai oht on siin palju väiksem. Öeldakse, et hai rünnak on sama tõenäoline kui välgu löögiga pihtasaamine. Enamus haid, kes satuvad rannikule, on väiksed, noored haid ja, siis nad suudavad inimest ainult haavata. Kunagi ei tasu minna haavaga vette ujuma. Haid haistavad vere lõhna ja tulevad sulle järele. Ämblikest võib samuti kirjutada terve raamatu. Üks neist on Birdspider. Ta teeb nii suure võrgu, et püüab sinna linnud kinni ja siis läheb ja sööb neid. Üks eestlane ise nägi tuvi selles võrgus!!! Siis on veel tarantli- sarnane ämblik kes on väga suur ja agressiivne. Nad elavad maa all ja õnneks väga väiksel territooriumil. Siiski tuleb hammustuse korral kiirest meditsiinilt abi saada. Alates 1962- st aastast pole läbi ämbliku hammustuse keegi enam surma saanud.
Nagu räägitud, on söök siin kallis. Reedel käisime Manjumupis, 32 km Pembertonist. See on viis korda suurem kui Pembey. Ostsime õunu ja pirne 1dollar/ kilo. Üldiselt saab ka pepsit, colat, saia, kiirnuuudleid, juustu ja sinki sama odavalt kui Eestis. Kogused on siis suuremad. Näiteks laiutabki meil külmkapis 2- kilone singijurakas. Musta leiba pole veel kuskil müügil näinudJ. Täna keetsime kartulit ja porgandit. Praadisime sibulat singiga ning baklashani. Piim on siin hästi hea ja munadega ka alt ei läheJ.
Eestis olin ma avokaadot ainult korra proovinud ja ega see eriti vaimustav polnud. Siin tegin ma lõunaks munasaia ja panin sinna avokaadot ka, päris hea oli. Ok, selleks korraks aitab ka! Tervitusi kõigile, kes blogi loevad ja meie tegemistele kaasa elavad!
Thursday, December 4, 2008
Töö ja elu- olu
04.12.2008
Tere siis kõigile ja kuigi ma olen ramp väsinud, mõtlesin natuke siiski kirjutada. Räägime siis tööst ka. KOHUTAV!!!!
OkJ. Tegelikult pole nii hull (kuigi tegelikult on). Korjan avokaadosid. Kui keegi teist on seda kunagi poest ostnud, siis ta paistab selline suht tühise kaaluga vili. Aga kui terve kott on neid täis siis ta on pagana raske, nagu tassiks suurt kõrvitsat süles. Mina teen päevas 8,5 tundi ja töötan koos kahe iirlase ja kahe prantslasega. Selles suhtes on tore, et saab keelt praktiseerida. Eestlasi on siin kandis palju. Hostelis on 9. Siinsed farmerid tunnevad eestlasi hästi ja üldiselt on nad heas nimekirjas.
Hosteliga on vedanud. Kui tavaliselt elatakse kaheksakesi toas siis meie Mirjamiga saime kahese toa. Maksame selle eest 130 dollarit nädalas (näkku). Suhteliselt kallis aga väga mugav, puhas ja vaikne. Minu farmeri nimi on Stewart ja ta sõbra naine oli Eestis vahetusõpilane. Jutt on kindlasti segane aga me oleme pärast tööd nii väsinud ja midagi eriti teha ei jõua.
Mirjam käib ka tööl. Esimene päev tegi sprinklersüsteemidele hooldust, mis pritsivad puudele vett. Et hooldust teha selleks pidi veesüsteem töötama ja muidugi olid püksad pärast läbimärjad. Teisel päeval korjas avokaadosid nagu nalja.
Tere siis kõigile ja kuigi ma olen ramp väsinud, mõtlesin natuke siiski kirjutada. Räägime siis tööst ka. KOHUTAV!!!!
OkJ. Tegelikult pole nii hull (kuigi tegelikult on). Korjan avokaadosid. Kui keegi teist on seda kunagi poest ostnud, siis ta paistab selline suht tühise kaaluga vili. Aga kui terve kott on neid täis siis ta on pagana raske, nagu tassiks suurt kõrvitsat süles. Mina teen päevas 8,5 tundi ja töötan koos kahe iirlase ja kahe prantslasega. Selles suhtes on tore, et saab keelt praktiseerida. Eestlasi on siin kandis palju. Hostelis on 9. Siinsed farmerid tunnevad eestlasi hästi ja üldiselt on nad heas nimekirjas.
Hosteliga on vedanud. Kui tavaliselt elatakse kaheksakesi toas siis meie Mirjamiga saime kahese toa. Maksame selle eest 130 dollarit nädalas (näkku). Suhteliselt kallis aga väga mugav, puhas ja vaikne. Minu farmeri nimi on Stewart ja ta sõbra naine oli Eestis vahetusõpilane. Jutt on kindlasti segane aga me oleme pärast tööd nii väsinud ja midagi eriti teha ei jõua.
Mirjam käib ka tööl. Esimene päev tegi sprinklersüsteemidele hooldust, mis pritsivad puudele vett. Et hooldust teha selleks pidi veesüsteem töötama ja muidugi olid püksad pärast läbimärjad. Teisel päeval korjas avokaadosid nagu nalja.
Pemberton
02.12.2008
Tervitusi Pembertonist!
Beatty Lodge`s viimane õhtu oli päris põnev. Kui me linnapealt tööotsingutelt tagasi tulime, oli maja pime ja suitsuhaisu täis. Tuli välja, et keegi oli oma toa põlema pannud. See oli üks austraallane, kes kunagi Beatty Lodge`s kõvasti jõi ja selle tõttu sealt välja visati. Nüüd siis mõtles, et tuleb tagasi ja paneb maja põlema. Õnneks eriti hull see asi ei olnud. Kahjustada sai ainult see üks tuba ja kõrvaltoad. Siiski oli meil natuke kahju sealt lahkuda.
Uues kohas tuli meil ööbida ainult üks pikk öö neljases toas koos lohakate meestega. Oeh... Tuba oli täielik seapesa ja meil polnud ruumi isegi oma kohvreid kuhugi panna. Kutid ise olid muidu sõbralikud, mis siis, et haisesid ja üks neist häälitses ja röhitses enne magama minekut.
Hommikul oli hea meel sealt minema saada. Meid ootas ees pikk tee Pembertoni, kus pidime endale töö saama. Ka Jaanus ootas meid ees, kuigi ta ei teadnud midagi meie tulekust. Tegime talle üllatuse.
Meil läks nii hästi, et saime siin kahepeale ühe toa samas majas, kus elab Jaanus. Siin majas elab 6 prantslast ja 5 eestlast. Samal ajal, kui me asju lahti pakkisime ja sättisime, tuli ka Jaanus kohale, kes sai suure üllatuse osaliseks.
Pemberton on väike kohake, kus polegi midagi erilist teha. Mõned üksikud vaatamisväärsused. Pühapäeval käisime metsas vaatamas ühte suurt puud, mis oli üle 60 meetri pikk. Selle otsa sai ka ronida. See oli päris hirmus. Proovisin mõned meetrid minna aga siis otsustasin kähku ümber. Madis muidugi käis seal üleval ära.
Praegu siis on seis selline, et Madis on tööl ja korjab avokaadosid. Minul veel tööd ei ole. Minu töö pidi hakkama järgmisest nädalast aga võibolla ka varem. Tahaks küll juba tööle saada. Igav on. Võtaks päikest aga päikest pole. Ilmad on siin halvad. Nagu Eesti suvi. Kõik teised on tööl. Täna siin koristasin natuke. Varsti lähen poodi ja hakkan Madisele süüa tegema.
Tervitusi Pembertonist!
Beatty Lodge`s viimane õhtu oli päris põnev. Kui me linnapealt tööotsingutelt tagasi tulime, oli maja pime ja suitsuhaisu täis. Tuli välja, et keegi oli oma toa põlema pannud. See oli üks austraallane, kes kunagi Beatty Lodge`s kõvasti jõi ja selle tõttu sealt välja visati. Nüüd siis mõtles, et tuleb tagasi ja paneb maja põlema. Õnneks eriti hull see asi ei olnud. Kahjustada sai ainult see üks tuba ja kõrvaltoad. Siiski oli meil natuke kahju sealt lahkuda.
Uues kohas tuli meil ööbida ainult üks pikk öö neljases toas koos lohakate meestega. Oeh... Tuba oli täielik seapesa ja meil polnud ruumi isegi oma kohvreid kuhugi panna. Kutid ise olid muidu sõbralikud, mis siis, et haisesid ja üks neist häälitses ja röhitses enne magama minekut.
Hommikul oli hea meel sealt minema saada. Meid ootas ees pikk tee Pembertoni, kus pidime endale töö saama. Ka Jaanus ootas meid ees, kuigi ta ei teadnud midagi meie tulekust. Tegime talle üllatuse.
Meil läks nii hästi, et saime siin kahepeale ühe toa samas majas, kus elab Jaanus. Siin majas elab 6 prantslast ja 5 eestlast. Samal ajal, kui me asju lahti pakkisime ja sättisime, tuli ka Jaanus kohale, kes sai suure üllatuse osaliseks.
Pemberton on väike kohake, kus polegi midagi erilist teha. Mõned üksikud vaatamisväärsused. Pühapäeval käisime metsas vaatamas ühte suurt puud, mis oli üle 60 meetri pikk. Selle otsa sai ka ronida. See oli päris hirmus. Proovisin mõned meetrid minna aga siis otsustasin kähku ümber. Madis muidugi käis seal üleval ära.
Praegu siis on seis selline, et Madis on tööl ja korjab avokaadosid. Minul veel tööd ei ole. Minu töö pidi hakkama järgmisest nädalast aga võibolla ka varem. Tahaks küll juba tööle saada. Igav on. Võtaks päikest aga päikest pole. Ilmad on siin halvad. Nagu Eesti suvi. Kõik teised on tööl. Täna siin koristasin natuke. Varsti lähen poodi ja hakkan Madisele süüa tegema.
Subscribe to:
Posts (Atom)
