17.01.2009
Tere taas!
Kiidame selle jutuga eestlasi ja selle vahva ja väärika rahva töökust. Juhtus nii, et töötasime edasi avokaadodes ja harjusime ära koti raskusega ja redelidki polnud enam nii rasked kaasas kanda. Seda märkas ka manager ja kiitis meid: kuidas küll nii juhtub et, iga päev on meil rohkem avokaadosid korjatud kui teistel rühmadel. Siis saabus päev, mil ta näitas üles meile oma lahkust ja pakkus meile tükitööd, mida paljud siin ihaldavad ja niimoodi raha kokku ajavad. Ta määras kasti hinnaks 40 dollarit ja soovitas meil proovida. Ehk siis, kui me varem saime 17,60 dollarit tunnis, siis nüüdseks oli tähtsaim rühmatöö. Meid oli kokku 5 inimest ja mida rohkem igaüks pingutas, seda rohkem me kokku saime. Kastide summa jagati päeva lõpus inimeste arvuga. Pingutasime terve päeva ja päeva lõpus saime aru, et see ei tasu end ära. Kuna traktori taga oli kolm kasti, pidi kastide täitumisel üks meist minema täis kaste ära viima ning sel ajal korjas vaid neli inimest järgmise traktori kärusse. Manager tuli vaatama kuidas meil läheb ja me teatasime, et me läheme tunnitasule tagasi. Teenisime sel päeval vaid paarkümmend dollarit rohkem, kuid rügasime nagu segased. Siis näitas manager veel oma heldust. Ta tõstis hinna 43- le ja pakkus meile traktorijuhi, kes korjab meile juurde kastidesse ja viib täis kastid ära. Kusjuures tema korjatud avokaadod (samades kastides) lähevad meile juurde. See tundus ahvatlevam ja proovisime järgmine päev uuesti. Nüüd oli effekt suurem. Tegime igaüks 5 kasti keskmiselt (25 kasti viiekesi kokku) ja teenisime pea 60 dollarit rohkem. Lõpuks pakkus manager juba igaühele tükitööd, sest temagi teenis palju rohkem ja võitis vähemalt 2 inimese palgad. Lõpuks töötas kahes rühmas 10 inimest tükitöö peal ja neist 7 oli eestlased, kaks olid sakslased ja üks hiinlane. Ehk siis eestlased ruulisid täiega. Sellest pakkumisest hoidsid kõrvale prantslased, kes pole eriti kiired ja korralikud.
Asjal oli ka oma negatiivne pool. Kui puud väga suured on, siis täituvad kastid väga aeglaselt ja redelitelt korjamine võtab palju aega ja vaeva. Manager käis ja kiitis meid. Polevat kunagi nii töökat rühma näinud. Eks ta pingutas väheke üle aga eks me andsime endast ka kõik. Nüüd oleme kaks päeva teinud tööd jälle tunnitasu alusel (mina ja Mirjam). Eks ta krimpsutas nina ja puikles aga ise varem lubas meil tunnitasule tagasi naasta ja nüüd me seda tegime. Teised meie järelvaatajad (supervisor) olid ebaviisakad meie vastu ja arvasid, et neil on õigus meid mitte lasta tunnitasule tagasi. Ütlesid, et kas tükitöö või mitte midagi. Siis me tegime protesti ning puudusime 2 päeva töölt ja kurtsime oma murest vahendajale. Eks paistab, mis saab. Inimesed on siin väga laisad ja kui nad peavad tegema töös ümberkorraldusi, siis see tundub neile ülemõistuse raske. Mugavad austraallased. Eks me teeme sellest veel juttu – töökaid eestlasi tuleb austada.
Nende kahe protestipäeva jooksul me üritasime väljamõelda, mis saab edasi. Me ei tahtnud tagasi tööle minna ja lootsime, et meid lastakse lahti. Siis saab Ed, hosteli manager, meile uue töö otsida. Kahjuks ei lastud. Meil ei jäänud enam muud üle, kui tööle tagasi minna, sest kodus istumine on jube igav. Pemberton on ikkagi rahategemiseks. Täna käisime tööl ja Rob, meie manager, küsis, miks me ei tulnud. Ta oli arvanud, et me ei tulegi enam ja kaks uut inimest võtnud. Aga kui tavaliselt talle meeldib inimestele pidevalt kinga anda, siis meiega ta seda ei teinud.
Õnneks sai Mirjam täna peale avokaadode korjamise teha ka midagi muud. Puhastas päevotsa spinklereid. Väga palju kõndimist mööda avokaado puude ridasid ja küürutamist. Päeva lõpuks oli ta läbimärg.
Tegelikult tahaks siit Pembertonist juba liikuma hakata. Sihiks me valisime Sidney. Praegu otsime sinna elukohta. Üks saksa poiss Jakob rääkis, et leidis endale jube laheda koha. Esmaspäeval sõidab ta Sidneysse ja hakkab elama majas, mis asub ranna ääres. Söök on kaks korda päevas ja hinna sees. Hoovis pirakas bassein. Ja hind ainult 160 dollarit nädal.
Ka meile tundus see pakkumine ahvatlev. Küsisime Jakobi käest numbri ja ma helistasin sinna. Algul naine, kes selles majas tube välja üürib, vastas, et pole ühtegi vaba tuba paarile. Küsisin, et millal vabaneb. Naine vastas, et tegelikult on ta vanamoodne inimene ja ei taha paare. Temaga koos elab selles samas majas tema 40 aastane poeg, kellel pole naist. Ta ei taha, et kellegi tüdruksõbrad seal majapeal ringi jookseksid. Nuu jah… Ega siis midagi. Selle mõtte pidime maha matma. Aga eks me otsime edasi ja niikui leiame, sõidame siit minema.
Ilmadest niipalju, et läks päris kuumaks ikka ära. Kui ennem oli kuum, siis praegu on ikka väga kuum. Eile polnud isegi õhku, mida hingata. Tööpäevad on ka kaks päeva lühemad olnud. Meie küll eile (16.01.2009) tööl ei käinud, aga teistel kestis töö kella kaheteistkümneni. Täna samuti.
Täna nägi Mirjam ka esimest korda looduses kängurut, kes seisis avokaado puude vahel ja lihtsalt vaatas tema poole. Ta oli umbes sama pikk kui mina. Ta ei kartnud üldse. Rob, ülemus, läks tema poole ja ta ainult natuke taganes. Aga kängurud pidid vahest inimestega mängima tulema, kui nad kedagi üksi näevad. Nende mängimine käib kahe jalaga hüpates vastu kõhtu. Nende küünised on nii suured, et tõmbavad kõhu ribadeks. Õnneks ei olnud Mirjam üksi. Vot nii :D
Tere taas!
Kiidame selle jutuga eestlasi ja selle vahva ja väärika rahva töökust. Juhtus nii, et töötasime edasi avokaadodes ja harjusime ära koti raskusega ja redelidki polnud enam nii rasked kaasas kanda. Seda märkas ka manager ja kiitis meid: kuidas küll nii juhtub et, iga päev on meil rohkem avokaadosid korjatud kui teistel rühmadel. Siis saabus päev, mil ta näitas üles meile oma lahkust ja pakkus meile tükitööd, mida paljud siin ihaldavad ja niimoodi raha kokku ajavad. Ta määras kasti hinnaks 40 dollarit ja soovitas meil proovida. Ehk siis, kui me varem saime 17,60 dollarit tunnis, siis nüüdseks oli tähtsaim rühmatöö. Meid oli kokku 5 inimest ja mida rohkem igaüks pingutas, seda rohkem me kokku saime. Kastide summa jagati päeva lõpus inimeste arvuga. Pingutasime terve päeva ja päeva lõpus saime aru, et see ei tasu end ära. Kuna traktori taga oli kolm kasti, pidi kastide täitumisel üks meist minema täis kaste ära viima ning sel ajal korjas vaid neli inimest järgmise traktori kärusse. Manager tuli vaatama kuidas meil läheb ja me teatasime, et me läheme tunnitasule tagasi. Teenisime sel päeval vaid paarkümmend dollarit rohkem, kuid rügasime nagu segased. Siis näitas manager veel oma heldust. Ta tõstis hinna 43- le ja pakkus meile traktorijuhi, kes korjab meile juurde kastidesse ja viib täis kastid ära. Kusjuures tema korjatud avokaadod (samades kastides) lähevad meile juurde. See tundus ahvatlevam ja proovisime järgmine päev uuesti. Nüüd oli effekt suurem. Tegime igaüks 5 kasti keskmiselt (25 kasti viiekesi kokku) ja teenisime pea 60 dollarit rohkem. Lõpuks pakkus manager juba igaühele tükitööd, sest temagi teenis palju rohkem ja võitis vähemalt 2 inimese palgad. Lõpuks töötas kahes rühmas 10 inimest tükitöö peal ja neist 7 oli eestlased, kaks olid sakslased ja üks hiinlane. Ehk siis eestlased ruulisid täiega. Sellest pakkumisest hoidsid kõrvale prantslased, kes pole eriti kiired ja korralikud.
Asjal oli ka oma negatiivne pool. Kui puud väga suured on, siis täituvad kastid väga aeglaselt ja redelitelt korjamine võtab palju aega ja vaeva. Manager käis ja kiitis meid. Polevat kunagi nii töökat rühma näinud. Eks ta pingutas väheke üle aga eks me andsime endast ka kõik. Nüüd oleme kaks päeva teinud tööd jälle tunnitasu alusel (mina ja Mirjam). Eks ta krimpsutas nina ja puikles aga ise varem lubas meil tunnitasule tagasi naasta ja nüüd me seda tegime. Teised meie järelvaatajad (supervisor) olid ebaviisakad meie vastu ja arvasid, et neil on õigus meid mitte lasta tunnitasule tagasi. Ütlesid, et kas tükitöö või mitte midagi. Siis me tegime protesti ning puudusime 2 päeva töölt ja kurtsime oma murest vahendajale. Eks paistab, mis saab. Inimesed on siin väga laisad ja kui nad peavad tegema töös ümberkorraldusi, siis see tundub neile ülemõistuse raske. Mugavad austraallased. Eks me teeme sellest veel juttu – töökaid eestlasi tuleb austada.
Nende kahe protestipäeva jooksul me üritasime väljamõelda, mis saab edasi. Me ei tahtnud tagasi tööle minna ja lootsime, et meid lastakse lahti. Siis saab Ed, hosteli manager, meile uue töö otsida. Kahjuks ei lastud. Meil ei jäänud enam muud üle, kui tööle tagasi minna, sest kodus istumine on jube igav. Pemberton on ikkagi rahategemiseks. Täna käisime tööl ja Rob, meie manager, küsis, miks me ei tulnud. Ta oli arvanud, et me ei tulegi enam ja kaks uut inimest võtnud. Aga kui tavaliselt talle meeldib inimestele pidevalt kinga anda, siis meiega ta seda ei teinud.
Õnneks sai Mirjam täna peale avokaadode korjamise teha ka midagi muud. Puhastas päevotsa spinklereid. Väga palju kõndimist mööda avokaado puude ridasid ja küürutamist. Päeva lõpuks oli ta läbimärg.
Tegelikult tahaks siit Pembertonist juba liikuma hakata. Sihiks me valisime Sidney. Praegu otsime sinna elukohta. Üks saksa poiss Jakob rääkis, et leidis endale jube laheda koha. Esmaspäeval sõidab ta Sidneysse ja hakkab elama majas, mis asub ranna ääres. Söök on kaks korda päevas ja hinna sees. Hoovis pirakas bassein. Ja hind ainult 160 dollarit nädal.
Ka meile tundus see pakkumine ahvatlev. Küsisime Jakobi käest numbri ja ma helistasin sinna. Algul naine, kes selles majas tube välja üürib, vastas, et pole ühtegi vaba tuba paarile. Küsisin, et millal vabaneb. Naine vastas, et tegelikult on ta vanamoodne inimene ja ei taha paare. Temaga koos elab selles samas majas tema 40 aastane poeg, kellel pole naist. Ta ei taha, et kellegi tüdruksõbrad seal majapeal ringi jookseksid. Nuu jah… Ega siis midagi. Selle mõtte pidime maha matma. Aga eks me otsime edasi ja niikui leiame, sõidame siit minema.
Ilmadest niipalju, et läks päris kuumaks ikka ära. Kui ennem oli kuum, siis praegu on ikka väga kuum. Eile polnud isegi õhku, mida hingata. Tööpäevad on ka kaks päeva lühemad olnud. Meie küll eile (16.01.2009) tööl ei käinud, aga teistel kestis töö kella kaheteistkümneni. Täna samuti.
Täna nägi Mirjam ka esimest korda looduses kängurut, kes seisis avokaado puude vahel ja lihtsalt vaatas tema poole. Ta oli umbes sama pikk kui mina. Ta ei kartnud üldse. Rob, ülemus, läks tema poole ja ta ainult natuke taganes. Aga kängurud pidid vahest inimestega mängima tulema, kui nad kedagi üksi näevad. Nende mängimine käib kahe jalaga hüpates vastu kõhtu. Nende küünised on nii suured, et tõmbavad kõhu ribadeks. Õnneks ei olnud Mirjam üksi. Vot nii :D
2 comments:
Oi kui tore oli jälle pikka juttu ja palju huvitavat lugeda.Te olete ikka tõesti megad rabajad ,ma kujutan ette kui raske võib olla sellise palavuse käes midagi teha.Kui tavalise turistinagi ei suuda enamasti kusagil kuumas midagi ette võtta ,siis meie põhjarahvale võib sealne töötingimus ikka korralik katsumus olla !Ma just hiljuti mõtlesin ,et kas teie plaanid ka varsti mõnda teist linna vallutama hakkavad.Maa on ju suur ja kujutan ette ,et päris huvitav võib kusagil mujal ka rännata .Kas teised on rohkem paiksed või liiguvad ka ringi?Kas Jaanus plaanib seal olla või on juba mujale kolinud oma elamise ja tööga?
Nii mis siis meie pool põnevt!?Oskaril on all juba 2 hammast,ise on ta selle üle väga uhke ja muud kui kasutab neid kõikide asjade närimisiks ja tükeldamisekd(vahest jäävad ka pereliikmete sõrmed sinna kuhu pole vaja :( )Roomab toas ringi nagu pisike putukas ja veel nagu kiire putukas,eriti siis kui Oliver on kusagil toanurgas oma mängudega ennast ära peitnud ,et rahulikult midagi teha,on Oskar nagu 5 kopikat kiiremas korras kohal! :) Siis kuuleme vaid suurt karjet:"Oskar jälle sa lõhkusid mu mängu ära -emmmmeeeeee !!! "Aga lahe on ikka,tegelikult saavad nad hästi läbi ja Ollu on ikka suur abiline mul ja ka loomulikult Oskari meelelahutaja !
Korralikku lund pole ikka veel linnas olnud ,talverõõme oleme vaid maal saanud nautida.Aga hea ,et niigi palju...
Olge tublid ja nautige päikest ning üritage siis nendest kängurumängudest mitte väga hoogsalt osa võtta !!! Kallid teile !
Tere Maia!
Tõesti tore kuulda teist ka üle pika aja. Tahaks hirmsasti näha kuidas Oskar roomab ja Oliver Emmeeeee karjub:) Tegelikult on vahepeal päris suur Eesti igatsus. Sa peaksid kirjutama oma pere ja Eesti tegemistest meile eraldi kirja!
Päris iga päev siin palav polegi, täna oli nagu Eesti suvi ja töötada polnud üldse raske. Eks me oleme kuumaga ära ka harjunud. Reedel oli 43c aga siis me tööl ei käinud. Palav oli küll ja mina üksi tahtsin välja ujuma minna.
Jaanus elab ikka siin meiega ja homme tulevad Jaanuse tüdruk Kati ja ta sõbrad meile külla ja sõidavad siin kandis ringi. Neil on soov varsti Melbourn`i minna. Jaanus töötab ise nüüd saekaatris koos teise eestlase Martiniga. Saab paar dollarit tunnis rohkem, kuid tööleminek nõuab suurt pingutust. Jaanuse blogi võid lugeda siit: www.gillitgang.blogspot.com
Eks meilgi on omad plaanid siit liikuma hakata. Täpsemalt kirjutame sellest juba järgmises sissekandes;)
Post a Comment