Elu Bembertonis

06.11.2008

Kuna on laupäev ja puhkepäev, siis jutustan ajaviiteks meie hosteli elu- olust. Meie maja asetseb tee ääres, aias on troopilised puud ja põõsad. Siin õitseb kogu aeg midagi, kohapeal tundub see juba nii tavaline ja seda ei panegi tähele.
Majas on kolm tuba, neist ühest elama meie Mirjamiga ja teised elavad neljases ja kuueses toas. Lisaks viiele eestlasele ja kuuele prantslasele tuli meile elama ka Naithan, kes on uusmeremaalane. Põhimõtteliselt kui ta tööl ei käi siis ta ainult joob õlut ja suitsetab. Ta on mees, kes on elu hammasrataste vahele jäänud. Ta oskab teha nahast kõiki, oma rahakott on ka ise tehtud. Aga ta buss varastati ära koos tööriistadega ja nüüd ta siin tiksub. Ise ütles, et ta peaks iga päev tööl käima, siis ta ei saaks juua. Ühesõnaga tal on elust suht kama.
Tööpäevad on siin rasked ja hommikul on köök askeldavaid inimesi täis. Teeme endale võileivad ja joogid töö juurde kaasa. Töö juures on aega mõelda maast ja ilmast, sest töö on üksluine ja ajusid ragistama ei pea. Täidad kotti uute avokaadodega ja tühjendad jälle kasti. Nii tunnist tundi. Madusid ja ämblike veel näinud pole. Naithan räägib meile madudest ja ämblikest. Kõige ohtlikum pidi olema Taipan snake (kirjapilt võib vale olla), musta värvi ja võib olla üle 6 meetri pikk ja 20cm paks. Üldiselt kohtab madusid väga harva ja siis tasub neist suure kaarega mööda minna, sest meie ei tea, mis madudega tegemist on. Farmis sõidab traktor meie ees puude vahel ja hirmutab iga mao ära. Inimesed korjavad traktori külgedel olevad puud avokaadodest tühjaks ja liiguvad koos traktoriga edasi. Õnneks on traktoris ka raadio. Enne lõunat on paus, 15 min hingetõmbamisaega, lõuna ajal söön mina tavaliselt võileiba. Mõnedes farmides saab toitu soojendada. Töö on tõesti kurnav ja seda peavad paljud üheks raskemaks tööks üldse. Esimesed kolm päeva ei jaksanud ma midagi õhtul teha. Mirjam tegi mulle massaashi ja ülejäänud aja lihtsalt magasin. Nüüd olen koormusega harjunud ja selg on tugevamaks saanud. Nii ka Mirjamil.

Õhtuti kogunevad kõik tagasi. Meil on 12-ne inimese peale köök, dushiruumi ja piljard jagada. Väljas on terrass ja katusealune.
Inimesed on väga erinevad siin. Eestlased jõuavad esimestena end ära pesta ja hakkavad peagi toitu tegema. Meid on ju õpetatud sööma varakult, et magu jõuaks toidu ära seedida. Prantslastel on aega maa ja ilm. Nad suitsetavad, lobisevad ja vahivad telkut. Hiljem, üheksa ajal, hakkavad nad rasvast toitu endale valmistama. Ise nad naeravad selle üle ja ütlevad, et nende seedekulgla töötabki eriliselt. Üldiselt on prantslased väga sõbralikud ja lahked, isegi purjus peaga. Iirlased seevastu keeravad täiesti ära (õnneks meie majas pole ühtegi). Lisaks lärmile ja ropendamisele oskavad nad totaalselt lapsikud olla: puristavad suuga, teevad ahvi nägusid jne. Kindlasti pole absoluutselt kõik iirlased sellised. Sakslased on normid ja vaoshoitud.
Veel Naithanist ja tema jutustustest. Pühapäeval ta ei joonudki. Käis hoopis poes ja tegi endale vähemalt kaks korda päevas süüa. Krokodillid pidid olema siin eri suuruses. Suuremad võivad süüa väiksemaid ja viimastega on turvaline koos ujuda. Krokodillid elavad siin nii mageveekogudes kui ka ookeanis. Õnneks elavad nad ainult põhja pool, kus on troopiline ja ekvatoriaalne kliima. Nad liiguvad väga vaikselt ja jälgivad oma saaki kannatlikkusega. Õigel momendil teevad nad äkilise sööstu ja ongi lõpp. Üldiselt peab põhjas olema väga ettevaatlik. Igasugune grillimine, ujumine ja surfamine on turvaline ainult selleks ettenähtud kohtades. Ja emale nii palju, et ära muretse selle pärast. Eks meile ole omad elud ka kallid. Tavaliselt satuvadki krokodillide saagiks purjus iirlased, kes jäävad järve äärde magama. Hai oht on siin palju väiksem. Öeldakse, et hai rünnak on sama tõenäoline kui välgu löögiga pihtasaamine. Enamus haid, kes satuvad rannikule, on väiksed, noored haid ja, siis nad suudavad inimest ainult haavata. Kunagi ei tasu minna haavaga vette ujuma. Haid haistavad vere lõhna ja tulevad sulle järele. Ämblikest võib samuti kirjutada terve raamatu. Üks neist on Birdspider. Ta teeb nii suure võrgu, et püüab sinna linnud kinni ja siis läheb ja sööb neid. Üks eestlane ise nägi tuvi selles võrgus!!! Siis on veel tarantli- sarnane ämblik kes on väga suur ja agressiivne. Nad elavad maa all ja õnneks väga väiksel territooriumil. Siiski tuleb hammustuse korral kiirest meditsiinilt abi saada. Alates 1962- st aastast pole läbi ämbliku hammustuse keegi enam surma saanud.
Nagu räägitud, on söök siin kallis. Reedel käisime Manjumupis, 32 km Pembertonist. See on viis korda suurem kui Pembey. Ostsime õunu ja pirne 1dollar/ kilo. Üldiselt saab ka pepsit, colat, saia, kiirnuuudleid, juustu ja sinki sama odavalt kui Eestis. Kogused on siis suuremad. Näiteks laiutabki meil külmkapis 2- kilone singijurakas. Musta leiba pole veel kuskil müügil näinudJ. Täna keetsime kartulit ja porgandit. Praadisime sibulat singiga ning baklashani. Piim on siin hästi hea ja munadega ka alt ei läheJ.
Eestis olin ma avokaadot ainult korra proovinud ja ega see eriti vaimustav polnud. Siin tegin ma lõunaks munasaia ja panin sinna avokaadot ka, päris hea oli. Ok, selleks korraks aitab ka! Tervitusi kõigile, kes blogi loevad ja meie tegemistele kaasa elavad!