Sekka Vineyard!

17.12.08
Nii, nii. Uued tuuled. Avokaado töö sai esimeseks nädalaks otsa ja kuna farmer tahtis pausi teha, siis saadeti mind uude farmi. Mirjam jätkas oma farmis avokaadode korjamist. Mind saadeti seda puhku viinamarjaistandusse. Põnevus oli sees. Viinamarjaistandusest rääkisid kõik alati head ja see pidi olema avokaadodega võrreldes lihtsam. Esimesed kaks päeva tegime wire lifting`ut. See tähendab, et sa tõstad viinapuid hoidvaid traate kõrgemale konksu külge. Viinapuud kasvavad ja sellega kaasnebki tugede üles poole nihutamine. Lisaks sellele pidime ka sorakil oksad kas pistma traatide vahele või kääridega maha lõikama. Töö oli kerge ja kääridega vehkides tuli täitsa Räpina Aiandustehnikumi õpilase tunne peale. Kujundasin ja mõõtsin silmaga nii, et seda nägu. Igal juhul oli töö palju kergem kui raske kotiga avokaadopuudes. Peremees oli samuti sõbralik viskas kildu ja tegi õhtul kõigile õlled! Peremees Paul oli vanem mees, vast 60-ndates. Teisel päeval tuusasin viinapuude vahel ja oli ka aega neid salusid pildistada. Korraga hüppas minu juurde keegi Justin ja ütles, et tema on hoopis boss ja vanamees ei ole. Lisaks sellele käskis hästi kiiresti traate tõmmata ja mingeid oksi polnud vaja enam lõigata. Selline eriti hakkaja ja kiire mees, läks pärast minu juhendamist teistele näitama kuidas tööd teha. Hiljem saime teada, et Justin on Pauli poeg. Õnneks läks Justin ise minema ja jätkasime normaalse tempoga. Vahepeal sadas vihma ja hirmus külm oli, umbes nagu Eestis septembris.
Järgmised päevad olime sama tööandjaga teises kohas ja tegime tööd millel siin nimeks Vine training. Peen nimi aga töö oli väga lihtne – oksade ja pungade lõikamine. Istikud olid kasvanud meetri kõrguseks ja siis tuli jätta alles ülemised 3- 4 oksa. Nendest arenevad välja viljukandvad oksad. Töö asend oli käpukil maas, kükakil, või pea alaspidi oksi lugemas. Ühesõnaga väga ebamugav ja selgakoormav. Seda tööd ma enam teha ei taha. Järgmine nädal (praegu) avokaadodesse sukeldumine oli nagu õnnistus. Justin osutus tegelikult suureks naljameheks ja lõõpis korralikult ja kõigiga. Mulle ütles, et sa oled kasvu poolest nagu Tarzan aga töötad nagu Jane! Siis esitasime talle oma rahvushümnid. Mina jõudsin laulda esimese salmi ja siis talle aitas. Järgmisena laulis jaapanlane. Kuigi tüdruk laulis kogu südamest, tundus see eriti naljakas ja viisitu hümn. Põhimõtteliselt oli kuulda ainult täishäälikuid ja kuna Justin leidis selle nii kerge olevat, hakkas ta varsti kaasa laulma. Loomulikult laulis ta kõvasti ja valesti aga see oli tõsiselt naljakas. Suur mees karjus peenikese, hingest lõhestava häälega. Tõsiselt energiline mees. Ostis reedel kasti õlut. Jõime ja sõime vorsti, mis sarnaneb Eestis õllesigarile. Jaapani tüdruk kukkus pärast peaga vastu töölauda – öeldakse, et idamaalased ei kannata palju alkot, nüüd nägin seda oma silmaga. Hirmus häbi oli tal ja siis panime pillid kokku ja läksime nädalavahetusele. Kusjuures, Paul juhtis autot pärast õllede joomist nii, et vähe pole. Siin on see tavaline. Politseinike on siin suht vähe.
Nädalavahetus (13- 14.12) oli ka teguderohke. Käisime Windy Harbouris. Väga kena koht ookeani ääres. Sooja oli 34c. Kaljune ja taimestik meenutab natuke Vahemeremaid. Ujusime ja peesitasime, pärast käisime jalutamas. Hiljem liikusime kodu poole ja tee peale jäi Mount Chudalup. Põhimõtteliselt oli see suur kivi jurakas, mis oma olemuselt oligi mägi. Meie rändrähnud jäävad kaugele maha! Sealt avanes ilus vaade ümbruskonnale ja teele, kus autod sõitsid nagu ratastega tikutopsid. Mirjam istub praegu minu juures ja ahhetab : Issand kui ilus koht see oli! Paljud inimesed põlesid nii ära, et esmaspäev ja teisipäev tööle ei läinud.
Nüüd magama, sest homme jälle avokaadodesse.