Torm

Aeg läheb siin jube kiiresti. Kogu aeg ainult töö ja töö. Ka nüüd nädalavahetusel pidime avokaadosid korjama. Ega midagi muud eriti ei jõuagi teha. See on päris väsitav, eriti just praegu, kui kolmapäevaks on vaja saada kokku 500 kasti (ühes kastis on umbes 2000 avokaadot). Selle nädala sees töötasime päris suure tempoga ja tegime ka ületunde. Nüüd nädalavahetusel olid poolikud päevad, sest vihma sadas.
Juhtus ka selline lugu, et Madis tuli meie farmi tööle. Eile oli tal esimene päev, mis lõppes suure tormiga. Tegime tööd umbes neli tundi, kui nägime eemalt tulemas tumedaid pilvi. Järsku tõusis ka tuul ja kiskus pimedaks. Teadsime, et siit midagi head ei tule.
Vihma hakkas meeletult kallama ja me saime hetkega läbimärjaks. Ülemus tuli meile järgi ja käratas meid autokasti. Jõudsime tagasi farmi maja juurde katuse alla. Vihma sadas nii kõvasti, et raske oli teistega suhelda. Ülemus ütles, et ta on siin elanud 40 aastat, aga sellist tormi pole ta veel enne näinud. Selleks päevaks oli töö lõppenud ja hakkasime koju liikuma.
Kui tavaliselt sõidame koju 15 minutit, siis see päev venis meie teekond pikemaks. Torm oli nii tugev, et enne peateele jõudmist pidime puuoksi teepealt ära loopima. Tüdrukud ootasid bussis ja poisid viskasid oksi teepealt minema. Oksad olid nii suured, et nende liigutamiseks oli vaja kolme mehe jõudu. Peateel olid takistused veelgi suuremad. Meie ees ootasid kolm autot, milles sõitjad ei vaevunudki neid oksi tõstma. Meie farmi poisid olid justkui päästekomando. Olukord muutus aina keerulisemaks. Järgmise takistuse juures oli tuul nii kõva, et iga hetk võis torm uusi puuharusid teepeale prahmatada. Isegi bussis polnud turvaline, sest igahetk oleks võinud puu ka meid tabada.
Järgmise kurvi juures tuli meile vastu kohalik austraallane, kes soovitas meil teise tee valida, sest teepeale oli langenud umbes 70 cm läbimõõduga Karri puu. Otsustasime kasutada kõrvalteid, mis osutusid sama hulludeks. Tegime peatusi iga poole km tagant, et bussile teed teha. Lõpuks jäi ikkagi teepeale puu, mida ei suutnud isegi kaheksa meest liigutada. Tundsime ennast nagu nõiaringis. Jõudsime ringiga peateele tagasi ning läksime teist kaudu Pembertoni. Hea oli lõpuks koju jõuda.pärast pooleteisetunnist seiklust.
Kodus ootas meid ees pikk ja pime õhtu küünaldega. Elektrit ei olnud ööni. Õnneks on meil soe vesi gaasi pealt ja saime minna sooja dussi alla. Riided ja jalanõud olid läbimärjad ning neid ei saanud ka kuskil kuivatada. Lõpuks leidis Naithan kuskilt puid ja tegi kaminasse tule. Istusime terve õhtu küünalde valgel köögis laua ääres, kitarr mängis ja mehed laulsid.